Kunstiteose esitlemine firma kontoris ei ole üldjuhul maksustatav

Tema sõnul ei sõltu maksustamine kunstiteose maksumusest, vaid selle sisust ja eesmärgist ning konkreetse äriühingu tegevuse iseloomust lähtuvalt. Kunstiteose eksponeerimine ettevõtte kontoris ei ole üldjuhul maksustatav. Sisekujunduselemendina kannab ta näiteks eesmärki luua kontori töötajatele mõnus ja hubane töökeskkond.

Sellisel juhul, kui ettevõte ostab kunstiteose oma kontorisse sisustuselemendina püsivaks eksponeerimiseks, kajastatakse kunstiteos raamatupidamises materiaalse põhivarana, kui selle soetusmaksumus ületab ettevõtte kehtestatud kapitaliseerimise alampiiri. Materiaalne põhivara on Raamatupidamise Toimkonna juhendi (RTJ) 5 kohaselt materiaalne vara, mida ettevõte kasutab enda majandustegevuses ja mida ta kavatseb kasutada pikema perioodi jooksul kui üks aasta. Materiaalsete põhivarade soetusmaksumus koosneb ostuhinnast ja soetamisega otseselt seotud kulutustest. Materiaalseid põhivarasid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses, millest on maha arvatud akumuleeritud kulum ja võimalikud väärtuse langusest tulenevad allahindlused.

Sellest tuleneb, et Eesti finantsaruandluse standard ei luba varaobjekti väärtuse muutuse korral selle väärtust raamatupidamises ümber hinnata. RTJ 5 sätestab erandi, mille puhul püsiva väärtusega kunstiteosed ei kuulu amortiseerimisele, st selliseid objekte kajastatakse bilansis nende algses soetusmaksumuses. Kuid kujunduseesmärgil soetatud kunstiobjekte, millel ei ole püsivat väärtust ning mis kuuluvad teatud aja järel väljavahetamisele, amortiseeritakse nende kasuliku eluea jooksul. Kui soetatud kunstiteos ei vasta materiaalse põhivara tingimustele, kajastatakse seda raamatupidamises kuluna.

Kunst kontorites on tõusev trend
Viimaste aastate vältel on Eesti kunstioksjonitel müüdud tööde hinnad aina kõrgemale kerkinud ning kasvanud on ka huviliste ring, kes kunsti üleüldse endale soetavad. Selle trendiga paralleelselt on suurenenud ettevõtetesse ostetava kunsti hulk.

Tartu Noore kunsti oksjoni eestvedaja ning kunstikollektsionäär Reigo Kuivjõgi märkis, et trend osta kunsti asutustesse ning asutuste nimele näib viimasel ajal kasvavat. Tartu kunstioksjonite ostustatistikat vaadates on erakollektsionääre ja ettevõtteid oksjonil ostjate seas Kuivjõe sõnul laias laastus lausa pooleks. Lisaks satub vahel ettevõtete seintele ka kunsti, mis ettevõtte raamatupidamises ei kajastugi. “Tavaline on see, et erakoguja ostab tööd enda kogusse. Aga kui ta on samal ajal ettevõtja, siis võib ta neid eksponeerida ettevõtte seintel,” märkis Kuivjõgi.

Prestiiž ja tööviljakus

Üheks näiteks, kus asutuse ruumid on kenasti kunstiga rikastatud, on konsultatsioonibüroo Civitta, mille nii Tartu kui ka Tallinna kontor lausa rõõmustavad ekspositsiooni rohkusega. Eelistus on kaasaegse kunsti suunas, kuid teoste valikukriteerium on olnud mõlemas kontoris pisut erinev.

Tallinna kontori teosed teevad omamoodi ülevaate Eesti kaasaegsest kunstist ning rõhku on pandud sellele, et eksponeeritud oleks lai valik erinevaid meediume (alates klassikalisest maalist ja graafikast lõpetades foto, skulptuuri ning stencil’iga).

Tartu kontori väljapanek on spetsiifilisem – teosed on valitud selliselt, et nad oleksid tõlgendatavad ka Civitta kontekstis ning annaksid edasi firma põhiväärtusi või ettevõttega seotud lugusid. Civitta ettevõttena ise kunsti ei soeta ega kogu. Kontorites eksponeeritud teosed pärinevad ettevõtte kaasasutaja erakogust.

Civitta esindaja Riivo Anton märgib, et Eestis on ettevõtete kunstilembus alles arenemisjärgus, kui aga vaadata rahvusvahelist skaalat, siis pole kunsti soetamine firmadesse kindlasti midagi ainulaadselt. “Näiteks Deutsche Banki palgal on seitse kuraatorit, kelle ülesanne on ettevõtte kunstikogu haldamine ja täiendamine. Ainuüksi panga peakontoris on eksponeeritud ligi 1800 teost, millele lisanduvad teosed paljudes esindustes üle kogu maailma. Kogus on teoseid rohkem kui 5000 autorilt 40 riigist,” tõi Anton näite.

Reigo Kuivjõgi lisas, et Eesti ettevõtete puhul näib kunstilembus kasvavat uue ettevõtjate põlvkonna pealekasvamisega: “Mulle tundub, et eriti mis puudutab nooremaid ettevõtjaid, siis nende jaoks on väga oluline, et neil oleks mingigi kunstiteos seina peal,” märkis Kuivjõgi. Kui nii-öelda esimese laine kunsti kontoritesse ostjad olid elitaarses teenindussfääris tegutsevad ettevõtted, nagu advokaadibürood, notarid, juristid ja nõustajad, kellel oli oluline kliendile näidata, et viibitakse prestiižses ja kunsti hindavas asutuses, siis praegu ostavad kunsti ka sellised kontorid, kelle tööruumidesse klient igapäevaselt ei satugi. “Nemad teevad seda puhtalt ettevõtte töökeskkonna parendamise pärast, et anda töö kvaliteedile ja efektiivsusele lisahüpe, et töötajad tunneksid ennast paremini,” arvas Kuivjõgi.

Kunst kui investeering

Erinevad uuringud näitavad, et kunsti pikaajaline väärtuse kasv on ca 5% aastas ning kunstiturg liigub sarnases rütmis üldise majandustsükliga. “Samas on kunstiinvesteeringu juures oluliseks komponendiks esteetiline ja emotsionaalne intress. Vaatad ja naudid! See on midagi, mis tavapärastel investeeringutel puudub. Seepärast tuleb minu arvates investeerida eelkõige sellisesse kunsti, mis endale meeldib,” märkis Anton.

See, kuivõrd ostetav maal või skulptuur oma hinda väärt on, on mitme otsaga küsimus. Kunstiturg on ju tegelikult emotsioon. Kui üks ruutmeetrine maal maksab 400 eurot ja teine 40 000 eurot, siis see ei saa mitte kuidagi olla objektiivne. Siin on mängus mitu muud faktorit peale selle, kas pilt on ilus või mitte.

Kunstiteose hinna kujunemisel võetakse arvesse teose suurust, ajastut, meediumi, materjali, tehnikat, teemat, signatuuri olemasolu ning mõistagi autori tuntust. Kui autor kuulub nii-öelda klassikute hulka, kes on kunstiajalukku jälje jätnud, siis võib üsna rahulik olla, et tema tööde väärtus ei lange ka tulevikus. Lisaks kerkib hinnatase võimalike näituste järel, mil kunstnik justkui uuesti avastatakse. Näiteks kui mullu avati maalikunstnik Olev Subbi 90. sünniaastapäeva puhul kaks näitust – üks Adamson-Ericu muuseumis ning teine Kunstimuuseumis – kerkisid Subbi maalide oksjonihinnad selle järel lausa lakke.

Otsest eksperthinnangut, mis võiks olla ühe või teise töö õiglane hind, ei paku Eestis tegelikult mitte keegi. Näiteks Kumu kunstimuuseumi kunstiekspertiisiteenus sisaldab küll teose autorluse kinnitamist ning tausta selgitamist, millisesse konteksti huvipakkuv autor ning konkreetne töö on kuulunud. Teose maksumust aga ei öelda, hinnad kujunevad oksjoni või müügitehingu käigus. Hea abimees kunstiteose hinna suurusjärgu prognoosimiseks on veebileht kunstiindeks.ee, kus saab viimaste aastate Eesti oksjonite ning galeriimüügi statistika põhjal ettekujutuse, milliste hindadega huvipakkuva autori töid viimasel ajal on müüdud. Samuti, kes on enimmüüdud autorid.

Kogenud pilgust on abi

Kunstnik Ilmar Kruusamäe soovitus on, et kunstiteoseid valides võiks appi võtta mõne kogenud tegevkunstniku, sest tema pilk näeb töö väärtust veidi teise pilguga, kui sellel, kes kunstiga ise ei tegele. Samuti võiks kindlasti abi olla kogenud galeristide nõuannetest, kes igapäevaselt kunstiga kokku puutuvad.

Mis puudutab sisearhitekte, siis kunsti valimisel kontoritesse nemad pigem kaasatud pole, küll aga annaksid meeleldi nemadki omapoolset nõu, kui kliendil tuleks sisearhitektuuri loomise etapis pähe neilt seda küsida. “Praktika on see, et kui tellija ütleb, et soovib eksponeerida oma tööruumides kunsti, siis tavaliselt peab ta silmas juba mõnd konkreetset maali, mida ta seal näha tahaks. Kui tal seda mõtet peas pole, siis on keeruline seda mõtet talle ka pähe panna. Igatahes kui on kavas kontori seintel kunsti hakata eksponeerima, oleks hea, kui klient sellest varakult sisearhitektile teada annaks. Siis saaks algusest peale planeerida pinna, mis ongi kunsti eksponeerimise jaoks mõeldud,” nentis sisearhitekt Ville Lausmäe.

Kunstilaenutus ja komisjonimüük

Tartu kesklinnas asuva Võlumaa ilusalongi omanikud on lahendanud ettevõtte kunstivajaduse kommertsnäitusepindade loomisega. Kõik ettevõttes eksponeeritavad kunstiteosed on müügiks ning ostjateks nii oma töötajad kui kliendid.

Salongi avamisest alates on 25 aasta jooksul olnud seintel Eesti kunstnike tööd, valdavalt noorema põlvkonna esindajad: akvarellisti ning teatri- ja moekunstniku Agu Pildi ning maalikunstnik Jelena Liba looming, Dmitri Gorbushini digimaalid ja kunstnik Nerva tööd. Näib, et koostööst võidavad kõik – kunstnikul on täiendav võimalus oma töid tutvustada ja müüa, ettevõte saab ilusama sisemiljöö ning lisaks ka kokkulepitud protsendi kunsti müügi korral. Klient on ka rahul. “Meie kliendid on just viimase pooleteise aasta jooksul välja toonud, et kui muuseumid ja näitused on suletud, siis Võlumaal on võimalik iluteenuse kõrvale ka kunsti nautida,” oli salongi perenaine Marit Liik rahulolev. Vahetuvate müüginäituste varianti on kasutanud ka solaariumikeskused ning paljud kohvikud ja söögikohad.

Võimalus, mis on olemas, kuid mida kasutatakse pigem vähe, on kunstiteoste deponeerimise võimalus ettevõtetesse. Laenuks saab kunstiteoseid küsida nii muuseumitest, galeriidest kui ka kunstnike käest otse. Kultuuriministeeriumi ruumides näiteks vahetub kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre sõnul kunstiekspositsioon regulaarselt ning nemad teevad laenutuslepinguid just otsekontaktide kaudu. Põhjuseks ratsionaalne kaalutlus, et kui muuseumist laenutada museaale, peab väga rangelt järgima ettekirjutatud tingimusi temperatuurile, niiskusele ja valgusele. Kunstnikuga omavahel saab aga teha just sellise lepingu, mis mõlemale poolele sobib. Mõistagi sisaldab selline leping ka punkti, et mis saab siis, kui teosega midagi peaks juhtuma.

Kui enamasti puudutab kunsti deponeerimine maale, siis skulptor Eike Eplik soovitab kaaluda mõtet ka skulptuuride laenutamiseks. “Kui ettevõttel on avarad ilusad ruumid ja suured fuajeed, siis skulptuur mõjuks seal ju väga soliidsena. Ja kui see ekspositsioon veel vahetub ka, siis ei muutu see kunagi igavaks. Lisaks on alati on võimalus töö püsivalt endale osta, kui tundub, et see väga sobib ja meeldima hakkab,” rääkis Eplik.

“Minu arvates sobib kunst igat tüüpi firmasse,” rääkis Riivo Anton, “Üldiselt viibib enamik meist kontorites ja tootmisruumides rohkem kui muuseumides ja näitusesaalides, mistõttu on töökohad eriti sobivad kunsti eksponeerimiseks – seal liigub publik. Vaja on lihtsalt firmade otsustajate toetust ning väikest ülevaadet, mis seletaks teosed kunstikaugematele meeskonna liikmetele lahti. Oma kogemuse põhjal julgen väita, et inimesed on sellest huvitatud.”

Artikli autor Mari Hiiemäe