Sõidukite kasutamine ettevõtluse huvides

Sõidukite kasutamine ettevõtluse huvides – milliseid kulusid ja mis tingimustel saab maksuvabalt hüvitada?

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis

Isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist töösõitudeks saab maksta sõidupäeviku alusel töötajatele ja juhatuse liikmetele. Äriühingu omanikele või võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutavale isikutele nn. isikliku sõiduauto kasutamise määruse alusel maksuvaba hüvitist maksta ei saa. 

Hüvitist saab maksta sõiduauto kasutamise eest, mis ei ole tööandja omanduses ega valduses. Seega ei pea sõiduauto olema kasutaja isiklikus omanduses, kuid tuleb tõendada selle kasutusõigust. Sõiduautoks loetakse M1- ja M1G-kategooria sõidukeid. Kui hüvitist makstakse puudega isikule, võib erandina hüvitada igasuguse mootorsõiduki kasutamise kulud.

Hüvitise maksmiseks peab olema vormistatud tööandja kirjalik otsus, milles näidatakse hüvitist saava isiku andmed, hüvitise suurus ja sõidu kuupäev või periood, mille jooksul tehtud sõite hüvitatakse. Kirjalikule otsusele lisatakse sõiduauto kasutamisõigust tõendava dokumendi koopia. Otsuse võib teha ka pikema perioodi kohta kui üks kalendrikuu.

Maksuvaba hüvitist on võimalik maksta ainult siis, kui töösõitude kohta peetakse arvestust ehk sõidupäevikut. Sõidupäevik peab sisaldama sõiduautot kasutava isiku andmeid, sõiduauto riikliku registrimärgi andmeid, odomeetri alg- ja lõppnäitu ning sõidu kuupäeva ja eesmärki iga sõidu korral.

Kui isikliku sõiduauto kasutamise hüvitist makstakse ilma arvestust pidamata, on väljamakse näol tegemist palgatuluga.

Sõidupäeviku alusel saab töösõite hüvitada kuni 0,3 €/km, kuid mitte rohkem kui 335 €/kuus. See tähendab, et tööandja võib kehtestada ka madalama kilomeetri hinna, kuid maksuvabastuse tingimuse täitmiseks ei tohi ületada kumbagi piirmäära. Piirmäärasid ületav hüvitise summa loetakse erisoodustuseks.

Töötaja võib arvestuse olemasolu korral saada maksuvaba hüvitist ka mitmelt tööandjalt, seejuures rakendatakse 335 eurost ülempiiri iga tööandja kohta eraldi. Hüvitis sisaldab kõiki auto tavapärase kasutamisega seotud kulutusi (näiteks kütus, kindlustus, hooldus), välja arvatud töö­ülesannete täitmisel makstavat parkimistasu.

Määruses kehtestatud kilomeetrihind ja maksuvaba piirmäär ei ole seotud tegelike kuludega. Kulu­dokumentide alusel isikliku sõiduautoga seotud kulude hüvitamine (näiteks rehvivahetus,  remondi­kulud) on erisoodustus.

Erandina saab kuludokumendi alusel isikliku sõiduauto kulutused hüvitada, kui minnakse isikliku sõiduautoga lähetusse ning nende kulude hüvitamisel lähtutakse nn lähetuse määrustest. Näiteks saab lähetuse puhul hüvitada lähetusega seotud kütusekulud ja parkimise kuludokumentide alusel, kuid ei saa hüvitada remondi- ja hoolduskulusid.

Kalendriaasta jooksul tehtud isikliku sõiduauto hüvitise väljamaksed tuleb järgmise aasta 1. veebruariks deklareerida vormil INF14. Hüvitise summad deklareeritakse koos piirmäära ületava osaga.

Töötajate transport tööle ja koju

Kui üldiselt töö ja elukoha vahelisi sõite töösõitudeks ei loeta ning neid maksuvabalt hüvitada ei saa, siis teatud tingimuste täitmisel on see siiski võimalik.

Maksuvabalt saab hüvitada töötajate transporti tööle ja koju järgmistel juhtudel:

• ühistransporti kasutades ei ole võimalik seda teekonda läbida mõistliku aja- või rahakuluga;
• töölepingu alusel töötava töötaja elukoht asub vähemalt 50 kilomeetri kaugusel töökohast.
• puudega töötajal ei ole võimalik kasutada ühistransporti või ühistranspordi kasutamine põhjustab liikumis- ja töövõime olulist langust;
• tööandja korraldab töölepingu alusel töötava töötaja transporti sõidukiga, millel on vähemalt kaheksa istekohta või bussiga liiklusseaduse tähenduses;

Kodust tööle ja tagasi sõite ei saa maksuvabalt hüvitada põhjendusega, et töötajal on lihtsam ja mugavam sõita elu- ja töökoha vahel sõiduautoga kui kasutada ühiskondlikku transporti.

Alates 01.01.2020 ei maksustata erisoodustusena töötajate elu- ja töökoha vaheliseks transpordiks kasutatud ühistranspordi piletikulu. Ühistranspordi piletikulu hüvitamisel elu- ja töökoha vahemaa ei ole oluline ja kulu saab hüvitada kuludokumendi alusel.

Kui töörežiimi tõttu ei ole töötajal võimalik tööle tulekuks või koju minekuks kasutada ühis­transporti, siis sellisel juhul saab kuludokumentide alusel maksuvabalt hüvitada ka taksosõite.

Tööandja sõiduauto kasutamine

Väga paljud ettevõtjad on töösõitude tegemiseks soetanud või rentinud ettevõttele sõiduautod, et saaks kõik autodega seotud kulud arvete alusel kuluks kanda. Teiselt poolt on vaja tõendada, et tööandja sõidukitega ei tehta erasõite, kui ei soovita maksta erisoodustuse maksusid.

Erisoodustus tekib tööandja sõiduauto erasõitudeks kasutamise võimaldamisel. See tähendab, et ei ole oluline tööandja sõiduauto kasutamine erasõitudeks, vaid sõiduauto kasutamise võimaldamine. Samuti ei muuda erisoodustuse maksustamist see, kui töötaja erasõidud hüvitab.

Tööandja omandis või valduses oleva sõiduauto tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks kasutamise võimaldamisel on erisoodustuse hind:

• uuel sõiduautol 1,96 eurot kW kohta kuus
• üle 5 aasta vanusel sõiduautol 1,47 eurot kW kohta kuus.

Sõiduauto mootori võimsuse (kW) leiab Transpordiameti liiklusregistrist või sõiduauto registreerimis­tunnistuselt.

Näide

Uue 160 kW võimsusega sõiduauto puhul on erisoodustuse maksubaas 1,96 × 160 = 313,60 eurot ning sellelt arvutatakse maksud järgmiselt:

tulumaks 313,60 × 20/80 = 78,40 eurot

sotsiaalmaks (313,60 + 78,40) × 33% = 129,36 eurot,

maksukohustus kokku on 78,40 + 129,36 = 207,76 eurot.

Erisoodustuse hinda on võimalik arvutada kilovatipõhiselt ka kaubiku (N1-kategooria sõiduki) puhul, mida tööandja võimaldab kasutada erasõitudeks. Kaubikute puhul võib erisoodustuse hinna leida ka vara rendile andmise turuhinna alusel.

Arvestuse pidamine

Kui äriühing soovib sõiduauto soetuselt ning kasutusega seotud kuludelt maha arvata 100% sisend­käibemaksu ning mitte tasuda makse erisoodustuselt, peab olema tagatud, et sõiduautot ei ole võimalik kasutada ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil.

Maksuamet soovitab ettevõtjatel eranditult ettevõtluses kasutatavate sõiduautode kohta koostada autode kasutamiskorra, kus on näiteks sätestatud, et isiklikud sõidud ei ole lubatud ja kus tuleb autot parkida töövälisel ajal. Lisaks kasutuskorra sisseseadmisele tuleb jälgida ka autode tegelikku kasutust. Näiteks kui kasutuskord näeb ette, et ettevõttele kuuluvate sõiduautodega ei tohi teha erasõite ning need tuleb parkida tööpäeva lõpus ettevõtte parklasse, siis peaks see olema ettevõtja poolt ka kontrollitav. Kontrollitavuse tagamiseks võib kasutuskorra juures pidada sõiduautode osas arvestust näiteks autodesse paigutatud GPSi alusel.

Tavaliselt peetakse töösõitude arvestamiseks sõidupäevikut, millega on võimalik näidata sõitude seost ettevõtlusega. Sõidupäevikusse on soovitav märkida näiteks sõidu eesmärgiga seotud klientide või koostööpartnerite nimed.

Transpordiameti teavitamine

Kui tööandja ei võimalda enda sõiduauto kasutamist erasõitudeks, siis peab ta sellest teavitama Transpordiametit. Transpordiametit saab teavitada e-teeninduse kaudu.

Kui ettevõte rendib sõiduautot teisele ettevõttele või eraisikule, siis tuleb Transpordiameti liiklusregistris teha märge selle kohta, et sõiduautot kasutatakse üksnes tööülesannete täitmiseks. Rendileandja ei saa tagada seda, et rentnik teeb autoga ainult töösõite. Kui rentnik võimaldab oma töötajatel sõiduautot kasutada ka erasõitudeks, siis sõltumata Transpordiameti liiklusregistri märkest tuleb rentnikul sõiduauto erisoodustuselt maksud deklareerida ja tasuda.

Transpordiametit tuleb teavitada ainult M1-kategooria sõidukite (sõiduautode) töösõitudeks kasutamisest. N1-kategooria sõidukite (kaubikute) kasutamisest teavitama ei pea.

Allikas: Maksu-ja Tolliamet; koostanud pearaamatupidaja Kaisa Kure